Nahaga (SKIN) suusad on tulnud, et jääda

Viimasel paaril aastal kuuleme Visu Spordi poes alates detsembrist kuni märtsini igapäevaselt  kolme küsimust:

Et teema on huvipakkuv ja huvitab paljusid, siis järgnevalt vastused nii nendele kolmele küsimusele kui ka üldisemalt nahaga suuskadest.

Aastakümneid oleme harjunud, et klassikastiilis sõites on vaja suusatalla keskosa pidama määrida, et suusk tõukel tagasi ei lipsaks. Paljude suusasõprade jaoks on olnud see raketiteadus ja seda on olnud näha ka suusaradadel, kui suusatajad ei saa isegi siledal maal suuska nii palju pidama, et sujuvalt edasi liikuda, väiksemast tõusust rääkimata. Ning vesise ilmaga on see probleemiks ka kogenud suusahundile.
Klassikastiilis suusavõistluste järgselt ei ole lõpetajate omavaheliseks esimeseks küsimuseks mitte see, et mitmes olid, kas jõudsid või kuidas libises, vaid küsimus, et kuidas pidas. Kui suusk ei pidanud, siis kõik teised küsimused on mõttetud.
Mida siis kujutab endast nahaga suusk, mida rahva seas kutsutakse rohkem „skin suusaks“
Kui väga lihtsalt, siis suusa keskosas põhja alla on kleebitud 30-50 cm pikkune mohäärkanga riba, mille karvakesed lasevad ühes suunas libiseda ja teises suunas vajuvad lume sissening ei lase suusal vastassuunas liikuda.


Nahaga suuski on inimkond kasutanud üle 4000 aasta ja ega täpselt ei teatagi, kas esimesed olid skandinaavlased kaugel põhjas, venelased lõpututes steppides või Hiinlased Altai mägedes. Fakt on, et kõik nad kasutasid lumel liikumiseks suuski, mille keskosas oli põhja all loomanahk, hoidmaks suuska tagasi libisemast ka järskudel tõusudel. Kasutati valdavalt hobuse nahka steppides või põhjapõdra ja hülge nahka põhjas.
Kuna aga loomanahk oli paks, siis tänapäevase suusa põhja alla see ei sobinud ja nahaga suusad jäidki vaid paksus lumes liikumiseks.
Tänapäeval hakkasid suusatootjad nahaga suusaga uuesti tegelema eelmise sajandi 70-ndatel, kui prooviti angoorakitse nahaga ja tekkisid esimesed kunstkarva tootjad. Aga et mõlemad materjalid kulusid kiirelt ja et tolleaegne tehnoloogia ei võimaldanud naha jaoks suusa põhja sisse sobivat süvist freesida ja nahk tuli kleepida suusa põhjale, siis murdmaasuuskadel nahk kasutust ei leidnud.
Viimasel aastakümnel, seoses tehnoloogia arenguga ning vastupidava mohäärkanga kasutamisele, on nahaga suusad  taas murdmaasuusa tootjate huviorbiiti tõusnud. Ja tundub, et sel korral jäädavalt.
Mohäärkangas on muutunud kulumiskindlaks, ühes suunas hästi libisevaks ja teises suunas hästi pidavaks ning tänu kiirele ja täpsele freesimisele saab suusa põhja sisse täpsete mõõtudega süvise freesida. Tulemuseks suusk, mille nahk  ei puutu libisemisel maad ja ei takista suusa libisemist ning nahk kestab pikka aega. Ehk et on tekkinud võimalus kasutada nahka nii, et klassikasuusa libisemine ei ole takistatud.
Ja nüüd esimese küsimuse juurde, et miks on nahaga suusk parem kui tavaline, pidamismäärdega määritav suusk.
Esiteks, nahaga suusk ei vaja pidamise määrimist. Jääb ära erinevate pidamismäärete vahel valimine või kliistriga mäkerdamine.
Teiseks, nahaga suusk sobib iga ilmaga. Pole vahet, milline on lumi või milline on temperatuur, nahaga suusk töötab ühtemoodi hästi. On küll mingid erandliku ilmaolud (jäine rada, millel õhuke lumekirme), mil pidamine ei ole täiuslik, aga liialdamata võib öelda, et nahaga suusk töötab iga ilmaga
Kolmandaks, nahk kestab kaua. Kui on õigele kaalule valitud suusk, siis enne 1000 km läbimist naha kulumist karta vaja ei ole.
Neljandaks, nahaga suusk sobib ka täiesti algajale. Siinkohal rõhutaks, et algajale on nahaga suusk parim võimalik valik üldse. Nagu juba alguses mainitud, ei ole midagi hullemat, kui  tagasi lipsav suusk ja nii mõnelegi esimesi suusasamme teinud suusasõbrale on selle tõttu jäänud esimene suusasõit ka viimaseks.  Samas hästi pidav suusk pakub nii palju rõõmu, et kindlasti tuleb peale esimest ka teine, kolmas ja järgnevad suusasõidud.

Teisele küsimusele, et kaua nahk vastu peab, on juba kiire vastus antud, vähemalt 1000 km. Aga see number sõltub väga otseselt suusa valikust ja lumest, millel sõidetakse.
Valides õige paindega nahaga suusad, puutub nahk lumepinnaga kokku ainult tõuke hetkel ja kulumine on minimaalne ning „läbisõit“ on oluliselt suurem kui algselt mainitud 1000 km. Kui aga valitakse liialt pehme paindega suusad, mille naha pind puutub lumepinnaga kokku ka libisemise ajal, on kulumine kiirem ja sõltuvalt suusa pehmusest võib naha kestvus olla ka poole väiksem.  Samuti kulutab abrasiivne lumi nahka rohkem, kui pehme lumi. Aga rusikareegel on see, et kui suusad on enam-vähem õige jäikusega, on 1000 km garanteeritud.

Kolmas küsimus, et kas ja millega on vaja nahka hooldada. Nahka on vaja hooldada, aga õnneks ei ole see keeruline ega ka aeganõudev. Piisab kui aeg-ajalt naha pind fiiberkangaga libisemissuunas üle pühkida. Lumes on puukoori, okkaid jms, mis karvakeste vahele kinni jääb ja see prügi tuleks ära pühkida. Soovitav on kasutada spetsiaalset suusanaha hooldusvedelikku. Kindlasti tuleb vältida naha puhastamisel lahusteid, mis võivad naha ja suusapõhja vahel oleva liimi üles sulatada. Samuti ei ole soovitav kasutada naha puhastamiseks tugevat küürimisharja.
NB! Suusatades 0 kraadi lähedase temperatuuriga, soovitame kasutada „Anti-Ice“ vedelikku, mis välistab naha jäätumise ja lumepaki tekke suusapõhja alla.

Ja lõppu kõige olulisem punkt – kuidas õige nahaga suusk valida.
Kui määritava põhjaga suusa valikul oli eksimisruum 10 ja rohkemgi kilo, siis nahaga suusk peab vastama päris täpselt suusataja kaalule. Et nahaga suusk korralikult töötaks, ei tohiks suusa paine erineda suusataja kaalust üle 3-5 kilo. Kui tavasuusa pidamisala saab pikemalt või lühemalt, paksemalt või õhemalt määrida, siis nahaga suusa pidamisala muuta ei saa. Kui suusk on liiga pehme, siis libisemisel puutub naha pind vastu lume pinda ja takistab libisemist, kui nahaga suusk on liiga jäik, ei suuda suusataja nahaosa vastu maad suruda ja suuska ei saa pidama, ehk et tõukel libiseb suusk tagasi ja edasi liikumine on raske.



Veel tahaks märkida, et kartusel, et suusavõistlustele minnes kaotab nahaga suuski kasutades libisemises oluliselt, ei ole alust, kui just päris tippsportlasega pole tegu. Õigesti valitud suusk libiseb praktiliselt sama hästi, kui tavasuusk. Kindlasti on vahe hästi määritud tavasuusa ja nahaga suusa libisemisomadustes, aga kui paljud meist oskavad tavasuuska väga hästi määrida ja teha seda ka vastavalt ilmaoludele? Nii et jäägu see libisemise jutt professionaalsetele suusatajatele, kellel oma määrdemehed või kes ise oskajad suusamäärijad. Tavasuusataja võidab nahaga suusaga alati. Kasvõi juba selle pärast, et distantsi lõpuosas peab suusk sama hästi, kui distantsi alguses ja kes suusatanud on, teab, kui oluline on hästi pidav suusk distantsi, eriti maratoni lõpuosas.

Ja päris lõppu veel ka kõiki huvitav küsimus, kui palju nahaga suusad maksavad?
Nahka ei panda kõige odavamate rahvasuuskade alla, nii et alla 100 eurostel suuskadel nahka ei leia. Erinevatel tootjatel jäävad skin suusad vahemikku 250-700 eurot, kusjuures ka kõige odavamad on väga heade libisemis/pidamis omadustega suusad, mis rahuldavad ka tugevaid harrastajaid.
Visu Sport pakub Peltoneni skin suuski, mille hinnad algavad 249 eurost. Valikus erineva tasemega suuski kuni võistlussuuskadeni, mille hinnad küündivad 449 euroni.   

Skin suusad leiad siit:
         

Üldinfo

Klienditugi

Juhendid